Foobia – hirm ohutu olukorra ees

Mõnikord põhjustavad hirmu olukorrad, mis tegelikult ohtlikud pole. Õnneks on asjatule ärevusele võimalik leevendust leida.

Foobia ehk foobse ärevushäire korral tekib inimesel haiguslik kartus objektide või olukordade ees, mis tegelikult ohtlikud ei ole. Ärevuse tase on sedavõrd kõrge, et ta soovib olukorda vältida või talub seda äärmuslikku hirmu tundes. Foobia võib olla märkamatu ega pruugi inimese elukvaliteeti mõjutada, aga on ka selliseid foobiad, mille tõttu võib ta elu lõpuni koduseinte vahele sulguda. Foobsete ärevushäirete alla kuuluvad agorafoobia, sotsiaalfoobia ja lihtfoobiad.

Agorafoobia on hirm viibida avalikus kohas. Probleemiks võib olla kodust väljumine, rahvamassis viibimine, üksi liikumine või olukorrad, kust ei ole võimalik kiiresti välja pääseda. Igapäevaelus võivad sellisteks olukordadeks olla näiteks ühistranspordiga sõitmine või poejärjekorras seismine. Agorafoobia korral võib inimene karta, et ta minestab, tal tekib terviseprobleem või ta satub piinlikku olukorda. Raskemal juhul võibki ta jääda istuma ning korraldada elu selliseks, et kodust ei peaks väljuma.

Sotsiaalfoobia keskseks hirmuks on sattuda tähelepanu keskpunkti, ning selle tagajärjel hakkab inimene vältima sotsiaalseid olukordi. Foobia võib väljenduda kindlates tegevustes, nagu teiste ees söömine, telefoni teel suhtlemine või esinemine. Võidakse vältida ka kõiki sotsiaalseid olukordi väljaspool peret. Hirmutavateks mõteteks on ennustused selle kohta, mida teised temast arvavad, kuidas teised annavad negatiivset tagasisidet või mil moel ärevuse kehalised sümptomid välja paistavad. Sotsiaalfoobiaga inimene soovib teistega suhelda, kuid häire võib teda oluliselt tagasi hoida.

Lihtfoobiad on kõik muud spetsiifilised olukorrad, mis tekitavad inimeses ärevust ja mida ta soovib vältida. Levinuimad foobiad on hirm kindlate loomade (eriti ämblike), kõrguse, kitsaste ruumide, pimeduse, lendamise ja hambaarsti ees. Foobiate loetelust on võimalik leida ükskõik mille kartust – tibude, valguse, pärilikkuse, istumise ja foobiate endi oma. Lihtfoobiad on üldiselt väga levinud, kuid ravile pöördutakse nendega harva. Ehk sellepärast, et need ei pruugi elukvaliteeti märgatavalt halvendada, aga ka sel põhjusel, et need tekitavad endas piinlikkust.

Mõju elule

Üldiselt on foobse ärevushäirega inimese elukvaliteet rahuldav või väga hea juhul, kui tal on võimalik oma hirmuobjekti vältida. Kui hirmu tekitab aga igapäevane olukord, siis mõjutab see rahulolu rohkem. Foobiate ravimata jätmisel võib see kesta aastakümneid. Foobia avaldumisega koos võivad tekkida paanikahood, tõsise vältimiskäitumise korral võib halveneda elukvaliteet ja tekkida depressioon.

Raviks psühhoteraapia

Foobsete ärevushäirete esimene ravivalik on psühhoteraapia, täpsemalt kognitiiv-käitumisteraapia. Mõningatel juhtudel kasutatakse ka ravimeid – antidepressantravi. Rahustid aitavad tableti manustamise järel hirmutava olukorraga mugavamalt toime tulla, kuid ei aita foobiast vabaneda. Rahustite kasutamine hoiab hirmu pikaajaliselt pigem alles ning neid ei soovitata foobiate vähendmiseks võtta. Ravimeid tuleb alati tarvitada arsti soovituste järgi ning psühhoteraapiaks tuleb pöörduda selleks väljaõppinud spetsialisti poole.

Ärevuse tunnistamine

Ärevus on normaalne emotsioon, mida esineb igaühel. See väljendub kehaliste sümptomitena, nagu südamekloppimine, külma- või kuumahood, higistamine, hingeldamine, värisemine, nõrkustunne, iiveldus, suukuivus, pearinglus, nägemishäired, kõrvadekohin jm. Esineda võivad kõik need sümptomid või ainult osa neist. Foobia korral tekkiv ärevus on samasugune nagu muudes olukordades, kuid võib ulatuda kergest ebamugavustundest paanikani. Ärevus läheb aga alati üle ning selleks ei pea midagi ette võtma.

Ohtliku tõlgenduse tuvastamine

Kognitiiv-käitumisteraapia üheks sammuks on tuvastada inimese negatiivsed mõtted ja uskumused, mis tekitavad hirmu ja ärevust. Hirmuga käib kaasas olukorra tõlgendamine ohtlikuna. Agorafoobia korral võivad hirmutavateks mõteteks olla „rahvamassis olles ei saa mind vajadusel piisavalt kiiresti aidata ja ma suren ära.“, sotsiaalfoobia korral „ma ei oska inimestega suhelda, teised arvavad, et olen imelik.“, lihtfoobiate korral „lennuk kukub alla, ma kaotan kontrolli.“. Selliseid mõtteid uskudes tunneks iga inimene hirmu ja tahaks seda olukorda vältida.

Ohtliku tõlgenduse muutmine

Mõtete vaidlustamiseks kasutatakse eksponeerimist ehk kardetud stiimuliga järkjärgulist kokkupuutumist. See tähendab, et inimesel tuleb hirmuga vastamisi seista, et kogeda, mis tegelikult selles olukorras juhtub. Teraapias alustatakse tavaliselt vähem ärevust tekitavatest olukordadest ja liigutakse sammhaaval rohkem ärevust tekitavate suunas. Korduvalt stiimuliga kokkupuutumise tulemusena väheneb ärevus: inimene harjub olukorraga ja see ei tundu enam ohtlik, sest kardetud tagajärge ei juhtu.

Vältimise vähendamine

Vältimine hoiab alati ärevust alles. Eksponeerimise ajal tuleb olla kardetud stiimuliga koos ning mitte kasutada turvalisuskäitumisi. Turvalisuskäitumised on viisid, kuidas inimene üritab ärevust leevendada. Selleks kantakse kaasas talismane, võetakse rahustavaid aineid või viiakse mõtted millelegi muule. Turvalisus- ja vältimiskäitumised hoiavad aga hirmu alles, sest inimene ei koge seda, et tegelik oht puudub ning selleks ei pea midagi tegema.

Enesehinnangu parandamine

Lisaks on sotsiaalfoobia korral vaja muuta inimese kõrgeid ootusi ollukordadele, suunata tähelepanu kehalistelt sümptomitelt ja mõtetelt väljaspoole, aidata keskenduda konkreetsele tegevusele suhtlemisolukorras. Vajadusel tuleb arendada suhtlemisoskusi, näiteks enesekehtestamisoskust ning parandada minapilti ja enesehinnangut. Sotsiaalfoobia raviks on tõhus grupiteraapia vorm, kus on võimalik omandada ja harjutada uusi oskusi ning saada kohe teistelt tagasisidet.

Ärevusest saab üle!

• Foobsed ärevushäired, eriti lihtfoobiad on ühed paremini ravile alluvad psüühikahäired.
• Kui hirm takistab eesmärkide saavutamist või raskendab igapäevaelutegevusi, siis tasub sellega midagi ette võtta.
• Vajadusel saab pöörduda kognitiiv-käitumisteraapia väljaõppega psühhoterapeudi vastuvõtule.
• Iseseisvalt on võimalik luua endale olukorrad, kus saab hirmuallikaga kokku puutuda, ja olla neis olukordades nii kaua, kuni ärevuse tase langeb, samal ajal mitte üritades ärevust kuidagi vältida või leevendada. Sellisel juhul ärevus kahaneb, sest stiimuliga harjutakse.

Autor: Mirjam Ool

Originaalartikkel: https://issuu.com/apothekaapteegid/docs/naerata_valmis