Kuidas sättida suhet teismelisega

Avaldatud algselt Apotheka Apteegid ajakirjas Naerata! (kevad 2020)

Teismeliseiga kujutatakse tihtipeale kui irratsionaalset, vanematele vastuhakkavat, mäslevat perioodi, mil kasvuraskustes nooruk oma vanemate elu põrguks teeb. Tänapäeval ei peeta murdeea „mässu“ enam tavapäraseks, vaid see võib viidata noore inimese eluprobleemidele.

Murdeiga on keerukas, kuid see võib kulgeda nii teismelisele kui ka tema vanematele valutult, kui mõista eakohaseid muutusi ja suhtuda neisse paindlikult ning hoida omavahel toetavat suhet.

Puberteet jääb lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele, mil on tegelikult lühikese aja jooksul vaja õppida toime tulema suurte muutustega. Selle arenguetapi eesmärk on iseseisvuda – mõista oma vajadusi, lahendada probleeme, luua suhteid ka väljaspool peret ning leida koht ühiskonnas. Samal ajal kujuneb ka inimese minapilt. Samas on teismeliseiga ka põnev aeg, mil lapsest saab vanemate jaoks täiesti eraldiseisev ja isemõtlev inimene oma vajaduste, eelistuste ja eripäradega. 

Tüüpiline teismeliseiga

Murdeeiga jääb tavaliselt 11.-19. eluaasta vahele, millega kaasnevad nii kehalised, emotsionaalsed, intellektuaalsed kui ka sotsiaalsed muutused.

Eelteismelisteks peetakse juba üheksa-aastaseid lapsi, kes ei ole veel suguküpsed, kuid kes mõtlevad võrreldes väiksema lapsega rohkem teismelise moodi. Ka kahekümnendates noortel toimuvad veel ajus muutused ning nad võivad silmitsi seista teismeea probleemidega.

Füüsilised muutused

Teismeea füüsilised muutused puudutavad keha, aju struktuuri, välimust ning hormoonide taset. Bioloogilised muutused sõltuvad geneetilistest, aga ka keskkonna faktoritest, nagu füüsilise koormuse hulk ja toitumine. Varem usuti, et teismelise käitumist mõjutavad peamiselt hormonaalsed muutused. Tänapäeval on teada, et teismelise ajus toimuvad suured muutused, mis mõjutavad seda, kuidas nooruk maailma tajub, tõlgendab ja seeläbi käitub. 

Intellektuaalsed muutused

Teismeeas õpivad noored kasutama uusi intellektuaalseid oskusi. Nad alles omandavad võimet mõelda tulevikule, pikaajalistele tagajärgedele ning alternatiivsetele võimalustele. See tähendab, et noored elavad pigem käesolevas hetkes ning nad näevad maailma mustvalgelt: kõik on kas suurepärane või katastroofiliselt halb. 

Teismelised otsivad sotsiaalset heakskiitu ning otsuseid tehes mõtlevad nad pigem potentsiaalsetele positiivsetele tagajärgedele kui võimalikele ohtudele. Nad alles õpivad mõistma seda, et teistel võivad olla neist  erinevad arusaamad. Senikaua peavad nad teiste vaateid elule valeks. Egotsentrism selles eas paneb teismelisi uskuma, et ümbritsev maailm jälgib neid ja on neist huvitatud samapalju kui nad ise. Nad usuvad, et nende kogemused on erilised ja unikaalsed, mistõttu on teistel raske nende otsuseid mõista. 

Murdeealised töötlevad informatsiooni kiiremini kui nooremad lapsed ja suudavad paremini keskenduda. Nad on võimelised rohkem vaidlema ja nad hakkavad rohkem kahtlema täiskasvanute arvamustes ja seatud reeglites. Seega on vanematele peavalu põhjustav käitumine märk sellest, et teismelisest on saamas oma vajadusi mõistev ja enda eest seisev, argumenteeriv noor inimene, mis omakorda võikski olla iga lapsevanema suur soov.

Emotsionaalsed muutused

Bioloogilised muutused mõjutavad otseselt ka teismelise energiataset ja meeleolu. Emotsionaalseid muutusi võimendavad ka muutused välimuses, suhetes ja suurenenud iseseisvuses. Need võivad tekitada meeleolu kõikumist, hirme ja üksildustunnet. Oma minapildi kujunemises võivad teismelised kõikuda ühest äärmusest teise – muuta kiiresti meelt ja käituda vastuoluliselt.

Sotsiaalsed muutused

Iseseisvumiseks ja vanematest eraldumiseks suhtlevad teismelised aina rohkem sõpradega ning nende arvamus muutub olulisemaks kui varem. Eakaaslastega suhtlemine õpetab teismelisele oskusi täiskasvanueas sõprus- ja paarisuhte loomiseks. Kaaslased pakuvad võrdluspunkti ka enda identiteedi loomisel. Selleks, et õppida eakaaslastelt kõike vajalikku, otsib teismeline teiste heakskiitu ja aktsepteerimist. Eakaaslaste gruppi kuulumiseks võidakse hakata käituma teistega sarnaselt. 

Teismelise suhe vanematega

Suurtest muutustest olenemata mõjutab teismelise riskikäitumist oluliselt suhe oma vanematega. Kui teismelisel on vanematega toetav ja mõistev suhe ning tal on võimalik olla kaasatud tema elu kohta käivate otsuste tegemisse, tuleb vähem ette riskikäitumist, nagu uimastite tarvitamist ja mässumeelsete või kuritegelike gruppidega liitumist. Need teismelised on esmases seksuaalvahekorras hiljem ja neil on vähem seksuaalpartnereid. Toetava vanemliku suhte korra on teismeline vähem mõjutatud oma eakaaslastest ja nende arvamusest. 

Teismelise toetamine

Teismeea üks oluline ülesanne on suurendada iseseisvust. Et vanemana seda toetada, on vaja hoiduda kahest äärmusest – ülekaitsmisest ja teismelise üksi jätmisest, mis häirivad tema normaalset arengut.

Ülekaitsmine võib panna vanemat seadma rangemaid reegleid, vastutama teismelise ülesannete eest ja tema probleeme ise lahendama, nõudma teismeliselt informatsiooni või koos aja veetmist. Kuna teismelised hakkavad vanemate suhtes vähem huvi välja näitama, võib see panna ka vanemat käituma sarnaselt. Teismeline jääb üksi, kui vanem ei tunne enam huvi tema vastu ja annab talle korraga kogu vastutuse ise toime tulla. Vahepealne variant võiks olla see, et vanemad annavad teismelisele järk-järgult suuremat vastutust ja lõdvendavad reegleid, teevad ühiselt kokkuleppeid ning säilitavad noorega toetava ja usaldusliku suhte ning vajadusel abistavad. Tulenevalt teismelise ajus toimuvatest muutustest, nõuab tema toetamine palju kannatust ja mõistmist.

TEADLIKU VANEMA MEELESPEA: kuidas toetada teismelist

Teadlik vanem tuleb toime oma emotsioonidega ja üritab teismelisega suheldes jääda rahulikuks. Vanem mõistab teismeeas toimuvaid muutusi ega võta puberteetiku käitumist isikliku solvanguna, vaid püüab mõista, milline rahuldamata vajadus võib taolise käitumise taga olla. Vajadusel otsib abi oma tunnetega toimetulekuks kas sõbralt, terapeudilt või lapsevanematele mõeldud kursustelt.

Teadlik vanem kasutab teismelisega efektiivseid suhtlemisvõtteid. Vanem väljendab oma mõtteid ja tundeid mina-sõnumiga, selgitab oma arvamust, kuulab aktiivselt ehk peegeldab kuuldut ja üritab teismelist mõista. Vanem ei eelda, vaid tunneb huvi ega paku teismelisele lahendusi, vaid küsib teismeliselt, kas ta soovib tema nõuannet.

Ülereageeriv vanem: „Teismeline on viimasel ajal eriti tujukas olnud. Eile jooksis ta ust paugutades oma tuppa, kui ütlesin, et lähme nädalavahetuseks maale. Mind ei huvita, mida tema teha tahab. Ta peab õppima mind austama. Ma ei räägi temaga enne, kui ta palub mult vabandust.“

Toetav vanem: „Sulle ei paista minu plaan meeldivat. Räägi mulle, kuidas sina tahaksid nädalavahetust veeta? Kuna meil on vaja vanaema veidi aidata aiatöödega, siis mulle teeks väga head meelt, kui sa oleksid nõus appi tulema. Kuidas me saaks teha nii, et jõuaksid nädalavahetusel mõlemas kohas olla?“

Teadlik vanem pakub teismelisele tuge ja hoolt ning panustab ühise usaldusliku suhte hoidmisesse. Ta tunneb huvi teismelise vastu, algatab vestlusi ja pakub võimalusi ühisteks tegevusteks, jagab oma mõtteid ja tegemisi, kuid ei sunni teda endaga koos aega veetma. Toetav vanem ei kritiseeri, naeruväärista, alanda ega tee etteheiteid. Ta leiab põhjust oma teismelist tunnustada.

Mittetoetav vanem: „Mida sa istud ainult telefonis! Minu ajal pidime pärast kooli tööd tegema. Sa võiksid rohkem oma trenniga tegeleda, muidu istud end siin diivanil paksuks.“

Toetav vanem: „Kas sa näitaksid mulle, mis põnevad mängud sul telefonis on? Mille pärast see mäng sulle kõige rohkem meeldib? Kas sa näitaksid mulle, kuidas seda mängitakse?“

Toetav vanem usaldab ja aktsepteerib teismelist. Teismelist ei aita tema õpetamine, veenmine ega tema käitumise tagajärgede eest kaitsmist. Toetav vanem usaldab teismelist ja näitab seda välja, andes talle ruumi ise probleeme lahendada ja oma elu üle otsuseid teha ka siis, kui need otsused vanema omadest erinevad.

Teadlik vanem seab adekvaatsed piirid – teeb teismelisega kokkulepped ühistes reeglites ning peab neist kinni. Ajaga saavad reeglid nõrgemaks muutuda, et teismeline saaks areneda, ennast proovile panna ja tõestada ka vanematele oma suurenenud vastutustunnet. Sellegipoolest jälgib vanem teismelist ja hoolitseb tema turvalisuse eest. Kokkulepete täitmist toetab see, kui teismeline saab oma arvamust väljendada ning mõlemad saavad enda käitumist põhjendada ning sellega kaasnevaid tundeid selgitada.

Vanem: „Sa ei jää kuhugi ööseks. Sa tuled ööseks koju, sest mina ütlen nii! Ja rohkem me sellest ei räägi. Ära hakka mulle vastu, muidu panen su koduaresti!“

Teadlik vanem: „Ma saan aru, et tahad sõbra juurde ööseks jääda. Ma olen aga mures, et kui sa öösel kodus ei ole, siis võib sinuga midagi juhtuda. Ma tahan, et sa saaksid nädalavahetusel olla oma sõpradega koos ja lõbutseda, aga mul on vaja kindel olla, et sa oled turvalises kohas. Kuidas me saaksime kokkuleppe teha nii, et sina saad lõbutseda ja mina saan kindel olla, et sinuga on kõik hästi? Mis sa arvad, kui sa kutsuksid oma uued sõbrad meile külla, et ma saaksin ka nendega tuttavaks? See vähendaks minu muret, kui tean neid inimesi, kelle juures aega veedad.

Teadlik vanem mõistab, et toetav ja usalduslik suhe teismelisega nõuab aega ja vaeva. Ühekordsest vestlusest ei piisa ja kui omavaheline suhe on mingil põhjusel kannatada saanud või üldse loomata jäänud, ei pruugi aidata ka rahumeelsed kokkulepped. Toetava suhte loomine ja hoidmine nõuab kannatust ning vajadusel saab suhete tugevdamiseks abi pereterapeudilt.

Autor: Mirjam Ool

Originaalartikkel: https://issuu.com/apothekaapteegid/docs/naerata__kevad2020_low/64